Vöö on maagiline riideese. Pingutad endale vöö ümber ja tunne on kohe, nagu oleks mitu sentimeetrit kleenukesem. Selg läheb sirgemaks ja hoiak uhkemaks. Kooliajal sai rahvatantsupeo eel kirivööd niimoodi peale pandud, et ema hoidis ühest otsast kõvasti kinni ja mina keerutasin end ringi­ratast, kuni vöö otsa sai ja narmad tuli vöökihtide vahele suruda.

Eesmärk oli end nii piits­peenikeseks tõmmata, et klassikaaslasest partner oma käed mu piha ümber peaaegu et kokku sai... Oh, olid ajad!

Kardan, et korralikku kootud kiri- või kõlavöö tegemist ei saa ühe artikliga õpetada, küll aga julgen anda soovitusi neile, kel plaanis suvel oma garderoobi kodukandi rahvusliku vööga täiendada – või võtta ette lihtsam näputöö kirka paela või nööri punumiseks.