Suurlinnades tunnevad inimesed end üksikumana kui väikestes kohtades. Teistest üksildasemana tunneb end tööta jäänu ja madalat palka teeniv inimene. Kuigi suhtlemist on vähem kui noortel, tunnevad vanemaealised end vähem üksikuna. Peale­sunnitud ehk subjektiivset sotsiaalset üksindust tuntakse kõige rohkem 30–50aastaste seas.

Üksindus, mu muusa

Kurb armastus kõnnib taas Tartus tänavail... härmatanud Ingli­sillal / ja ühtegi inimhinge ei kohta ta kunagi / isegi akendes mida ta ainiti puurib...

Luulekogude autori Priidu Beieri (61) jaoks on raamatud parimad lohutajad üksindustundes, mille juured ulatuvad lapsepõlve.

“Algklassides elasime muukeelses kohas. Välja minnes võisid vene poiste käest kolki ka saada. Istusin kodus ja lugesin. Luule ja kunst on mu suurimad sõbrad ka nüüd. Kui tugev peavalu pikka teksti süveneda ei võimalda, loen kas või reprode allkirju,” vihjab mees aastaid vaevanud tervise­hädale. Nädalaid kestva peavaluga ei taha kellegagi suhelda. Vaid kunstiajaloo tunnid Treffneri gümnaasiumis tuleb diplomeeritud ajaloolasel ära anda.