Alkohol, tähelepanu­vajadus, võlad, vaimsed häired… Põhjusi, miks inimesed ühtäkki levist kaovad, on üksjagu.

“Sattusin pealt kuulma ühe noorteseltskonna juttu,” kirjeldab mu tuttav Facebookis. “Nad olid 12–15aastased. Sain aru, et nende jaoks on kadunud olemine ja see, kui vanemad ja politseinikud neid taga otsivad, omamoodi mäng – midagi, mis näitab julgust. Jutt, mida nad omavahel rääkisid, oli pikk, põhjalik ja täiesti usutav.”

Suur osa telefonikõnedest, kus palutakse politsei abi kellegi leidmisel, ongi alaealiste pärast. Mõne lapse jaoks on kadumine elustiil. Näiteks 2014. aastal otsis politsei üht 15aastast tüdrukut 86 korda.

Kuid lähedaste teadmata lahkuvad kodust ka täiskasvanud, kes pagevad sassis elu eest.

Kui inimene tahab end varjata, on teda väga raske leida. Eelmisel talvel tõid politseinikud metsast välja mehe, kes elas kaks kuud oma autos – ta lihtsalt ei soovinud koju minna. Kui kohalik jahimees poleks politseile teatanud, et märkas laanes seisvat autot, oleksid otsingud veelgi veninud.

Suhteprobleemid on paljude kadumiste juur, teab politseikapten Ottomar Virk. Tema soovitus neile, kes kodust pagevad ja end otsida lasevad, on lihtne: “Igaühe võimuses on hoida oma isiklikud suhted korras või küsida asjatundjatelt abi, kui on omadega kokku jooksnud.”