Olin nagu nuiaga pähe saanud. Istusin nõupidamisteruumi laua taga ja põrnitsesin telefoni. Aeg seisis paigal. MIDA?

„Sa saad vanaemaks!”

Kuulsin ainult üht sõna. See oli VANAOlin ainult 47.

Kõik emad ootavad seda sõnumit, aga et see niiviisi jalust maha niidab, seda ma küll ei oodanud. Ma polnud kunagi mõelnud, et 19aastasena ehmatasin oma ema ja isa samasuguse teatega sada korda hullemini. Nemad polnud isegi 47.

Kuidagi suutsin kontorist kodu poole sättida, aga autole sõitsin kriimud külge. Suhkruvesi õhtul.

Esimene vapustus üle elatud, hakkasin kohe korraldama. Mida on vaja osta? Kuna tulevased lapsevanemad on mõlemad üksikema üksikud lapsed, siis oli absoluutselt selge, et hakkama nad ei saa. Beebipoodides pidid nad kuulma mu arvamusi: „Seda voodit me ei osta, see rikub lapse une”, „Seda me küll ei võta, siin on ju plastmass!”. Kuni tütar kutsus mu korrale: „See on MEIE laps!”

Selge! Pisarad hilise õhtuni. Suhkruvesi.