“Ütle: rongi rattad ragisevad!” nõudsid lasteaiakaaslased minult ühel hommikul. Ehkki palve tundus tobe, ei hakanud ma nendega vaidlema ja ega mul olnud raske öelda ka. Arvasin, et ju see mingi nali on. Oligi. “Rongi rattad ragisevad!” hõikasin rõõmsalt ja kõik itsitasid. Mina naljast aru ei saanud. “Ütle veel!” kõlas üldine nõue. Ütlesin, ja jälle oli teistel lõbus. Seejärel hakkasid lapsed seda lauset kordama ja see oli tõesti naljakas, sest kõiki selles esinevaid rohkeid r-tähti põristasid põngerjad mõnuga. Pikapeale aga jõudis mulle kohale, et minu r põrises ainsana nii-öelda loomulikust intelligentsist. Siis sain esimest korda aru, et ma erinen veidi teistest.