Vaatan tüdimusega kraanikausikapis pungitavat prügikotti. Alles viisin välja ja juba on see täis – peamiselt plastkarpe ja muid plastpakendeid.

Minust läheb see kõik segaolmejäätmete konteinerisse, sest meie korteriühistul on prügivedajaga peale selle vaid bio- ja paberjäätmete vedamise leping. Pakendite kogumiskasti pole. Miks ei ole, uurin juhatuse inimestelt, kes lubavad omakorda uurima hakata…

Plastkarpide rohkus paneb ahastama, neid koguneb hulgi, kuigi ma valmistoitu peaaegu ei osta. Sangadega kilekott, mis mul prügikotiks (taaskasutus seegi!), võib plast­karpidest täituda ühe poekorraga – kirsstomatid, beebispinat, rukola, kampaaniahinnaga pirnid ja kaks küpset avokaadot, maasikad, kodujuust, hummus, kohupiimakook…

Maailmas jõuab igal aastal veekogudesse ja metsa miljoneid tonne plastjäätmeid. See on kurb teadmine. Plasti eluiga on väga pikk, kuid alles nüüd on hakatud jõudma arusaamisele, et seda pole mõistlik kasutada toodetena, mille eksistents kestab mõnest kuni paarikümne minutini. Nagu kokteilikõrred, vatitikud või kilekotid. Kuidas küll jõuda plasti vähema tarvitamise ja selle ainuvõimaliku teeni taaskasutusse?