Eesti Naine kuulutas 2018. aasta lõpus välja, et otsime üle maa naisi, kes tahaksid tulla ajakirja juubelisaadikuks – tänavu tähistab ajakiri oma 95. sünnipäeva. Saadetud fotode ja kirjade hulgast valis toimetus välja kuus naist. Nad kõik on kordumatud, erinevad oma rõõmude ja murede poolest, kuid samal ajal paljuski sarnased. Toredad, armsad, hakkajad eesti naised, kellele ja kellest meil on au kirjutada.

Eesti naine …

... PEAB TEISTEST LUGU

Aasa Saarna (51)

Mu ema oli nelja-aastane, kui ta perega Hiiumaalt Siberisse saadeti. Tagasi tuli ta seitse aastat hiljem ja haigete neerudega. Päris käest läks ema tervis siis, kui mina sündisin: tal diagnoositi sclerosis multiplex ja anti I grupi invaliidsus.

Kõigepealt võttis haigus mu ema jalad, nii et lapsest saati olin tema käepikendus. Juba neljasena käisin külapoes juustu-vorsti toomas. Harilikult tuli neid võtta 200 grammi: olin sellega nii harjunud, et kui ükskord pidin liha ostma, küsisin ka 200 grammi. Mul jääb eluks ajaks meelde, kuidas külamehed poe akna taga naersid, kui müüja noaga välja mõõtis, kui väike tükk mulle lõigata. Lõpuks küsis, kui palju ema mulle raha andis, ja arvutas välja, et pidin ostma pool kilo. Hea inimene, saime asja korda!