Ute Wohlrab (48) on väga hästi eesti keelt valdav sakslanna, kes kolis üle 20 aasta tagasi Eestisse. Ta kasvatab hobuseid ja elab täiesti üksinda oma talus Valgamaal Kuigatsis. Selge on see, et suhtlusvajadus on tal suur, sest aastate jooksul on ümberkaudu 30–40 talu tühjaks jäänud. Ute abikaasa töötab aga Põhja-Koreas Saksamaa suursaadiku kohusetäitjana. Suhtlusvajaduse rahuldamiseks tuleb appi internet. Ute esimene internetiühendus talus oli nii aeglane, et e-kirjaga kahe lause saatmine võttis aega 15 minutit ja meili kättesaamiseks tuli arvutile teha restart.

Nüüd on ajad muutunud. Internetilevi on suurepärane, kuid mobiililevi on aasta-aastalt jäänud üha kehvemaks. Kes soovivad Utet kätte saada, saadavad talle tihtipeale pigem SMSi. Samas eelistaks Ute inimestega rohkem telefonitsi suhelda, sest inimhääl on asendamatu ja psüühikale vajalik.

“Mida vähem on mul naabreid, seda tähtsam on mulle telefoni ja interneti teel suhelda,” nendib naine. Mõnel päeval veedab ta internetis aega “ainult” tunni, talviti aga neli-viis tundi päevas.

Netis räägib Ute sõpradega, vestleb hobuste teemadel, saab ja jagab kasulikku nõu. Kuna tal oli keeruline lapsepõlv, siis jõuavad Messengeri kaudu temani ka inimesed, kes tahavad just sel teemal nõu küsida, peamiselt sakslased.