Tulime Ulilasse vabaõhu­etendusele tubli ajavaruga, nõnda et meil olnuks võimalus hõivata kohad esimeses reas, aga seda ma ei tahtnud. Olin kuulnud, et näitlejad võivad esiritta suunata siivutuid küsimusi, näiteks: “Noormees punase jope ja halli habemega – kunas te viimati seksisite?” Mida ka vastaksid, ikka arvatakse, et valetad.

Kolmandas reas, külamammidest moodustuva tulemüüri taga oli ohutum. Sel külal on ilus nimi (U-li-la, laulis Silvi Vrait millalgi), aga see ei ole Ulilale ülemaalist tuntust toonud. Seevastu Puhjat, mille lähedal Ulila asub, peaksid teadma kõik, kes on näinud komöödiafilmi “Svingerid” – üks tegelane oli Puhjast pärit.

Mu abikaasa võttis jahedasse suveõhtusse kaasa sooja teki. See kaitses istmikku pingi rõskuse eest. Meie tekist jäi natuke üle ka minu pinginaabrile, kes sattus olema kogukas mees ja kelle õlatunne mulle üldsegi ei meeldinud. Sellesama teki olime nädala eest laotanud maha lauluväljakule ja kuna sealsel, isamaaliste jõupingutustega peatatud Lasnamäe nõlval on iga jalatäis maad arvel, tuli leppida sellega, et võõrad inimesed turnivad sinust üle või koguni kukuvad sulle sülle, millest polnud küll vähimatki tüli – valitses ülev ühtsustunne.