Anu oli meeldivalt üllatunud, kui sai tööandjalt pika palgata puhkuse. Eesti inimesed ikka oskavad raskes olukorras kokku hoida, mõtles ta tänutundega. Kui sul sünnib tõsise tervisehädaga lapselaps ja poja teisedki lapsed on veel pisikesed, siis on vaja aidata. Nii oligi ta palunud ülemuselt lisaks oma seni saamata puhkusepäevadele veel kvartali jagu palgata puhkust juurde. Anu oli ettevõttes töötanud pikemat aega ja pakkus oma kogemustele tuginedes välja, kuidas ta tööülesanded võiks senikaua kolleegide vahel ära jagada. Osa asju lubas ise hiljem järele teha.

Kui Anu nelja kuu pärast tööle naasis, kuulis ta, et ettevõte oli võtnud vahepeal kasutusele uue tarkvara. Kolleegid olid koolitusel käinud, aga Anule näitas ülemus põhimõtteliselt ust. “Mina pole süüdi, et sind kohal polnud,” ütles ta. “Konkurendid on meist arengus ees ja sa teadsid ju, et me hakkame tänavu tarkvara vahetama.” Ta ähvardas naise oskamatuse tõttu uut tarkvara kasutada lahti lasta, kui too ise lahkumisavaldust ei kirjuta. “Ma ei usu, et sa selle ise ära õpiksid, nooremadki nägid kaks nädalat vaeva. Aga no neil tuleb see kõik ju lihtsamalt kui sul.”

Vihje vanusele salvas Anu hinge kõige valusamini. Ta oli ikka tundnud end kogenud töötajana, kel kõik ülesanded käpas. Aga uue tarkvaraga töötada ta tõesti ei osanud. Anu pakkus, et ta võiks oma raha eest koolitusel ära käia. Ent kui oli kuulnud hinda ning rehkendanud sinna juurde sõidu- ja ööbimiskulud, pidi selle mõtte siiski maha matma.

Õhtul kodus ladus naine kõik plussid-miinused ritta. Talle meeldis tema töö ja uusi programme oli ta juba korduvalt õppima pidanud. Pensionini oli veel aega. Nüüd meenus Anule korraga töökaaslase Priidu lause, mis talle kohvinurgas oli kõrva jäänud… Priit oli tulnud mõnda aega tagasi tööpraktikale, Anu oli olnud tema juhendaja, ja nüüd oli noormees just isaks saanud. Oot, mida ta rääkiski selle uue tarkvara kohta?