Teadsin Iirt (45) juba siis, kui ta töötas peakunstnikuna Linna­teatris; juba siis, kui ta pesa paiknes veel kõrgel vanalinna punaste kivikatuste kohal. Kui hästi meenutada, mäletan teda õblukese ja elavaloomulise neiuna, kelle saatjaks oli läbi 1990ndate suurekasvuline disainer, keda kutsuti Rotiks –ajalooline fakt, mis seletab Iirele tema enda nime külgekleepumist.

Kogu selle veerandsajandi jooksul pole ma Iirt märganud kunagi muserdatu või apaatsena, isikupärane silmasära ja erk jalaast on olnud tema olemusse selleks liiga sügavale sisse kirjutatud. Ta on alati olnud ärategija: see, kes kihutab oma punaka Roveriga ülehelikiirusel metsa­sügavustesse grillima kanamaksa vaarikatega või kutsub sind vaatama oma värskeimat tööd. Praegu on selleks Estonias esietendunud ballett “Romeo ja Julia”.

Kord eelmisel kümnendil sattusime hämarail asjaoludel üheskoos Istanbuli, linna, mille lummavad varemed ja soolakas mereõhk Iirt sel eluperioodil väga kõnetasid. Tänu flamenkotantsija energiale ning tõmmule juuksepahmale tundub ta ju isegi pärinevat Vahemere äärest. Sel elurõõmsal elamise oskusel ning kirel hea söögi ja veini vastu pole palju ühist sotsiaaldemokraatliku ühiskannatamise või vaikse luterliku ägaga. Andaluusia õhtutena kõrged ja kerged on ka mõned Iire lemmikväljendid (“Mahedat reisi!” võib ta soovida, “Leebet õhtupoolikut!” võib ta öelda). Tegelikult ulatuvad tema juured Hispaania asemel Hiiumaale ning mõttelises põlletaskus kõliseb alati ka teatava brutaalse aususe võtmekimp.

Nii umbes tosinkond aastat tagasi meelitasin Iire oma igavesti poolelioleva remondiga korterisse, sest lootsin lihtsameelselt kuulda meelitusi, et olen seinu struktuur­värviga kattes, uksele münte kleepides ja plekilise ripplae alla baldahhiini riputades olnud ikka õigel teel. “Päris õudne!” kaikus trepikojast aus hääleke ja siis oli uksekolksatuseni kuulda vaid sammuvudinat…