Külmal talvehommikul taas ummisjalu rongile joostes tundsin suus veremaiku. Läheneva rongi signaali peale panin tempot juurde – peab jõudma, p e a b jõudma. Kuniks mõned sammud enne rongijaama sai küllalt. Kas mu igapäevane eesmärk ongi end hingetuks joosta ja kas tõepoolest kuidagi rahulikumalt ei oleks võimalik seda elukest veeretada?

Kujutan ette, et pööraselt lumes tormav pika mantli ja kolme kotiga naine on omamoodi humoorikas vaatepilt. Tempoks on ju teadagi üks samm edasi, kaks tagasi, kuigi endale tundub, et oh küll ma jooksen ikka kiiresti. Tol hetkel vahetult enne rongi­jaama meenusid mulle perearsti sõnad, kes aasta lõpus edastas tungiva soovituse võtta hoogu maha ja käia vähemalt kaks korda nädalas trennis. Rind kummis kiitlesin, et kord nädalas käin joogas. Seepeale tõdes perearst irooniliselt, et “see, kui sa tormad trenni, keel vestil, ja sealt siis sama kiirelt argimöllu tagasi sukeldud, ei lähe arvesse”. Tema jutus on iva.