“Panen õhtul kleidi, sukk­püksid ja kontsaga kingad valmis, aga hommikul peegli ees vaatan, et pole ikka õige tunne, ning selga lähevad taas teksad ja tuunika,” räägib mu täditütar. Ütleb, et tema kesk­ealised kolleegid suure finants­asutuse kontoris on enamjaolt seeliku asemel retuuse-tuunikaid kandma hakanud. See on nooruslikkuse märk. Tõesti või? Minu kahekümnendates tütar, ka suure finantsasutuse kontorist, näitas uhkelt uut ostu – poolde säärde pikkuses, varrukate ja seos­kaelusega kirjut särkpluuskleiti. Mäletan kooliajast oma keskeas klassijuhatajat sellises...

Mu teine täditütar kutsub outlet-poodi kaasa kleite proovima. “Üks on ilusam kui teine, aga mul ei ole neid kusagil kanda…” tunnistab pensionipõlve pidav lõbus lesk, kellel enda sättimise põhjuseks peamiselt ostukeskusse minek või Tallinn–Helsingi laevakruiisi tantsuõhtud. See maitsekat värvi, püstkrae ja pikkade varrukatega kleit, millega ta peegli ees keerutab, sobiks väga hästi väljapeetud olekuks töölaua taga. “Tantsuõhtuks oleks sul vaja midagi… litsakamat!” püüan väljenduda võimalikult kontuurselt, mispeale ta vaatab mind pisut ehmunult-umbusklikult.

Riidevalik pole meile kellelegi kerge. Kuigi näitlikust materjalist nii paberil kui ka veebis pole puudust. Poodide valikus samuti mitte. Peegli ees muutub kõik: riidepuul rippunud kaunitar tundub selga panduna liiga memmelik, tädilik, hipilik, plikalik... Või sel kindlal päeval-õhtul mitte sobiv.