Ma olen täiesti ebahuvitav kahe lapse ema, kes on püüdnud eluaeg palgatööst ära elada, et siis hobi korras kunsti teha,” muigab andekas ehtekunstnik Kaire (47) ühel hallil ja lörtsisel pühapäevasel päeval. Ta on oma stuudiost Hobusepea tänaval just koju jõudnud ja tugitoolis õhetavi põsi istet võtnud. Elukaaslane Jukka (45) asjatab arvutis ja suundub perepoeg Emiliga (11) järgmise päeva koolitükke üle vaatama, jättes meid elutuppa juttu puhuma.

Heledas ja helges korteris Vana-Kalamaja tänaval elab ka Kaire vanem poeg Paul (20), kes praegu küll Saksamaal õpib, ja siis on nende peres üks jänes, kes on “tõeline jänes”, nagu ütleb Kaire, püüdes loomakest puurist kätte saada. Edutult. Seitsmeaastane Billo end kätte ei anna. Juhtus nii, et Kaire sõbranna tütar tahtis kangesti looma. Laps saigi oma tahtmise, aga siis selgus, et isa on väljakannatamatult allergiline. “Jänese kohvrid pakiti kokku ja toodi meile,” selgitab Kaire, kuidas Billo tee nende perre leidis.