Vaid poolteist aastat hiljem pühendas Kris neljale hiljuti lahkunud muusikule: Leonard Cohenile, David Bowiele, George Michaelile ja Prince’ile – ühekordse performance’i “In Heaven Everything Is Fine” Londonis. Mais avatud Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni seinalt leiab külastaja aga järgmised kolm rida: “Dearly beloved / we are gathered here today / to get through this thing called “life”.” (“Mu armsad / oleme kogunenud siia täna / et saada ühele poole nähtusega, mille nimeks on elu.”)

See on Prince’i laulu “Let’s Go Crazy” algus, mis ilmus aasta enne Krisi sündi, 1984. Veneetsiasse, kus elu ja surm on poeetiliselt põimunud, kus igavik ja kaduvik sujuvalt teineteisesse sulavad ja kanalites oma suurt etteastet ootav vesi aeg-ajalt linna üle ujutab, tõi ka Kris oma installatsiooniga nii elu alguse kui ka lõpu – tehes seda talle omase fantaasia, elurõõmu ja lootusrikkusega.

Kõik, mis metsik ja ürgne


Tallinnas, Kopenhaagenis ja Viinis keraamikat õppinud Kris Lemsalu elu ja kunst on nii tihedalt seotud, et üht teisest lahutada oleks eksitav. Kris elab, ammutab ja loob, tema erksad meeled registreerivad vahetpidamata ümbritsevast seda, mis puudutab, mis liigutab, mis paneb mõtte, südame ja lõpuks ka käe tööle. Tal on alati kaasas märkmik, kuhu ta pähe tulnud ideed üles kirjutab ja joonistab, viimasel ajal on Kris oma tööde kavandid suurtele valgetele paberilehtedele maalinud. Uue töö ärgitajaks võib olla nii armastatud muusiku surm kui ka regulaarsed käigud Kalma sauna – sest just see legendaarne Tallinna saun oli üks neist kohtadest, kust Kris Veneetsia tööks “Birth V – Hi and Bye” inspiratsiooni ammutas.