Nõukogude ajal ei olnud oma äriga alustamine just lihtne. Appi tulid välismaal elavad sugulased. Nende külaskäigu puhuks kraabiti vanadelt haudadelt viimne kui rohulible ja lapsed kängitseti rahvariietesse. Mäletan, kuidas villasukad ajasid sääred sügelema ja pihale pingule tõmmatud kirivöö ei lasknud hingatagi. Absoluutselt alati mäkerdasin ma pluusi millegagi kokku ja kui plekk väga hull oli, pääsesin piinapingist ning võisin tavalised riided selga panna. Rahvariietesse topitud lapsed polnud neil üritustel ainsana plindris, sest vestlused ei tahtnud esiti kuidagi vedu võtta. Mõni naljamees hakkas siis lolli peaga anekdoote rääkima. Aga nõukogude inimeste defitsiidinaljad ei jõudnud külalistele kohale. Kuid vanade perealbumite kaasabil need külaskäigud lõpuks käima saadi ning õhtu edenedes suutsid kõik juba südamlikult ja inimlikult suhelda.

Meie perel oli ka oma välismaa-sugulane. Mu vanaema õde oli Eesti ajal kaugsõidukaptenile mehele läinud ning too oli enne suurt sõda oma perega Uus-Meremaale kliimapakku kolinud. Ise ta hakkas üsna pea taevastel meredel seilama ja pere pidi ilma toitjata hakkama saama. Seepärast polnud neist ilunäljas nõukogude neiudele suuremat kasu. Kord aastas sai vanaema paki, milles lisaks juba läbiloetud naisteajakirjadele oli alati kolm-ühes-kingitus: ilurätiku peale trükitud kalender koos kohustusliku vapilinnu kiiviga. See pandi esiti rätikupuule köögirätikute ette rippuma, uue kalendri saabudes taandus eelmine kõigepealt linikuks ning hiljem juba ise köögirätikuks.