Mall tundis kevadpäikesestki suuremat elevust. Sõbranna oli talle helistanud, et kuule, Oti Mall, löö nüüd ekraan lahti, just sinu eriala töökuulutus on üles pandud! Ega nende kandis palju valikut olnud. Mall tegi sestap, noh, sellist lihtsamat tööd. Ja nüüd otsitakse arboristi! Mall oli vahepeal Soomes elades teinud meister­arboristi kutseeksami. Ta armastas puid üle kõige ja tundis, et tal on nendega eriline side. Ta jõudis ka mitu aastat seda ametit pidada. Südamelähedaselt töölt kutsus tagasi Eestisse koduigatsus ja varsti üheksakümneseks saav ema.

Kui Mall nutitelefonis kuulutuse avas, tabas teda külm dušš. Töökuulutuses oli kirjas, et vajatakse meest vanuses kuni 45 eluaastat! Mall oli aga naine ja ehkki ta ei teinud sellest numbrit, teadis ta ometi, et 56 on rohkem kui 45.

Mall ei saanud öö otsa magada. Õhtust targemal hommikul meenusid talle tütre õpetused: ära patra oma vanusest, ära näe ise seda takistusena! No mida tema ka teab, kolmekümneseid oodatakse igal pool, ühmas Mall. Päev otsa julguse kogumist päädis pika oskuste kirjeldusega, juures keerukamate tööde enne-ja-pärast-fotod. Nimeks kirjutas ta M. Ott ning vanuse ja isikukoodi jättis mainimata. Äkki ei tule järgmised kümme aastat enam sellist võimalust!