1. Inimese organism on aegade algusest peale häälestunud rasva tagavaraks koguma – äkki saabub päev, mil enam süüa ei ole – ning kuigi korilus ja küttimine on ammu ajaloo hõlma vajunud, pole meie keha asjast aru saanud. Peasüü on kahel kangekaelsel hormoonil, leptiinil ja greliinil, mis reguleerivad söögiisu ja näljatunnet. Need ei kindlusta mitte ainult seda, et me ei saaks end surnuks näljutada, vaid õõnestavad ka tahtejõudu. Ajul on aga selle kõigega omad plaanid. Kehakaalu langedes hakkab aju muretsema, et elu­tegevuseks vajalik rasv saab kehast otsa, ning saatma välja näljatundesignaale ja aeglustama ainevahetust.

2. Toidukogused on olulised, kuid mitte vähem tähtis pole maitse. Toit, mis maitseb hästi, ergutab isu ning me muudkui sööksime ja sööksime. Teadlased on kindlaks teinud, et maitsvat toitu võime sisse ahmida kuni 44% rohkem kui rooga, mis väga ei meeldi.

3. Tundub, et mõned inimesed koguvad kaalu hõlpsamalt kui teised, ning sageli süüdistatakse selles geene. Ja nii see tegelikult ongi: teadlased on avastanud 127 geeni, millest igaühel on ülekaalu tekkimises oma osa. Samas, bioloogia ei mängi saatuslikku rolli – ka “kaaluka” geenikomplektiga inimestel on mahavõtmisel palju abi füüsilisest aktiivsusest.

4. Mida vähem me magame, seda tõenäolisemalt kaldume ülekaalulisusele. Eriti käib see laste ja noorte kohta. Liiga vähene magamine tekitab segaduse näljatunnet ja söögiisu kontrollivates hormoonides. Pealegi kalduvad unepuuduse käes kannatavad inimesed energiaallikatena kasutama suhkrurikkaid toiduaineid ning liigutada nad ennast väga ei viitsi, sest tunnevad niigi pidevalt väsimust.