Karisma saabus modellisammu nõksuvas rütmis enne teda ennast – pikas erkkollases kleidis ja laiaservalise kübaraga. Ta ei pea kaks korda üle raeplatsi kõndima, et teda viimane kui turist märkaks. Talle meeldivad julged toonid ja julged poosid. Tema värvikad maalid pulseerivad ka meie kodu seintel.

Nagu ikka, hilines ta täpselt seitse minutit.

Marilyn Monroe bravuuritses staarina, kuid viivu pärast, kui fotograafid olid lahkunud, muutus vaguraks naiseks, kes võis rahvamurrus tähelepandamatult liikuda. Piisas kehakeele vahetamisest, et olla eikeegi. Karisma ei käi inimesega kaasas lahutamatult, see on omandatav, kirjutab Olivia Fox Cabane raamatus “Karisma müüt”.

No ma ei tea. Teda, meie temperamentset kunstnikku, ei oska ma küll teistsugusena ette kujutada. Ta kardab jahedust sama palju kui mina päikest. Hoian sirmi varju ja jätan nokkmütsi pähe. Tema küsib kuuma teed, ehkki väljas on kakskümmend viis soojakraadi, ning nihutab oma tooli minu kõrvale, sest üle laua suhelda olevat külm. Nüüd näen ma isegi pisikesi tedretähne ta jumekatel põsesarnadel.