Need, kel võimalik lehitseda vanaaegseid pildialbumeid oma eelkäijate fotodega või viia lilli esivanemate hauale, ei pruugi mõista, miks on oma juurte teadmine-tundmine nii oluline. Kuid kujutlegem end olukorda, mil saad alles sügavas täiskasvanueas teada, et ema, kes sind kasvatas ja kellele enam küsimusi esitada ei saa, polnudki su pärisema…

J.* (50+) sündis Tallinna keskhaiglas. Üheksa päeva hiljem lapsendas ta 36aastane naine, kel polnud peret ega lapsi. “Iga laps on õnnelik, kui emaga koos on, aga minu ema suri, kui olin 11aastane. Edasi kasvatas mind emaema. Kui olin 18 saanud, suri ka tema. Abikaasaga abiellusime ligi 30 aastat tagasi,” räägib mees.

Noorena abiellunud paar elas varem Mustamäel, kuid 2000. aastast alates on nad üha ehitanud ja kaunistanud koduks ostetud talu Harjumaal. Elamine on väga hubane, suuresti oma kätega tehtud. Kui maja ehitama hakati, oli tütar 2-, poeg 14aastane. Praeguseks on abikaasad – mees tegeleb ehituse, naine kaubandusega – majas sageli vaid kahekesi, kui mitte arvestada koeri, kasse, lambaid ja lobisevat papagoid.