Olen end alati raudse loogikaga ja keskmiselt nutikamaks inimeseks pidanud. Matemaatika, keemia ja füüsika olid koolis küll neljad, aga ma sain neist ainetest suurepäraselt aru. Mäletan siiamaani, veidi ähmaselt muidugi, jadaühendust ja paralleel- ehk rööpühendust, anoode ja katoode jms. Olen sõbrannade pool mööblit kokku panemas ja külmkappi transportimas käinud. Ka isa kutsus just mind appi, et ma tema auto tühjaksjooksnud akut enda auto aku pealt krokodillidega ärataksin. Oskan seda une pealt.

Aga mul on kapis luukere. Tõestus sellest, et loogiline mõtlemine, tehniline taip, isegi terve mõistus on mind ikka maha jätnud küll. Enesekindlus neil kordadel paraku kõikuma pole löönud.

Oli üks jõulueelne päev. Abikaasa oli lastega ära, sest tahtsin rahus koristada ja kokata. Elektripliidi kõik neli rauda olid töös, samuti ahi. Kolmetoalise korteri viimane kui üks laelamp siras heledalt ja pesumasinasse olin just ladunud järjekordse laari pesu. Televiisor mängis korteri ühes ning raadio teises otsas ja mina suristasin muretult tolmu­imejaga põrandaid puhtaks. Äkki meenus, et pean veel ühe lihatüki mikrosse sulatusrežiimile panema. Mõeldud, tehtud! Kui siis see riistapuu ka madalatel tuuridel mõnusalt undas, tundsin end kui seitsmendas taevas. Ikkagi tehnikasajand, iga asja jaoks on mingi tore masin ja need masinad on mul kõik olemas.