Minu koht oli 2A, akna all, ja blondiiini koht 2B. Naine oli juba varem istet võtnud ja kui ma üritanuksin temast üle turnida, võinuksin tema põlvi sündsusetult müksata või talle suisa sülle vajuda. Ta hoidis käes pehmete kaantega raamatut “Only Ever Yours”. Seepärast ma ütlesingi blondiinile inglise keeles, et ta võib rahumeeli ise akna alla istuda. “Thank you! You are a very kind man,” naeratas naine.

Lennuaeg Helsingist Tallinna on kõigest paarkümmend minutit – isegi lutsukommi ei jõuta jagada. Heitsin pilgu pilvedele, aga tegelikult kiikasin silmanurgast oma nägusat reisikaaslast. Kolmkümmend viis, oletasin. Tõenäoselt on tal kodus laps. Mees? Kahtlen.

Juba me maandusimegi. Inimesed meie ümber hakkasid närviliselt sahmima. Ainult mu heledapäine naaber istus kannatlikult. Ta pidi minu taga ootama, sest mul oli tekkinud ootamatu tõrge – turvavöö ei tulnud lahti. Kangutasin seda küll paremalt ja küll vasakult küljelt, aga edutult. Kuni blondiin, ise jälle kelmikalt naeratades, osutas silmadega mu keskkoha suunas ja kui ma ikka veel ei taibanud, milles asi, puudutas sõrmedega õrnalt mu kõhtu, mille ma intuitiivselt sisse tõmbasin. Ja siis selgus julm tõde: turvavöö käib lukust lahti keskelt!