“Kui vahel tõesti tundub, et nüüd on maailma lõpp, siis see pole ju kaugeltki nii. Pigem tuleks endalt küsida, mida see situatsioon mulle õpetas. Mõtlen, et elu algabki sealt, kus lõpeb mugavustsoon. Ka mulle tundus mingil hetkel, et kõik on nii kindel, selge, loogiline, hästi, aga elu raputas mind sellest lahti ja tagantjärele saan aru, et olin mugavustsooni kinni jäänud. Ega ma ise polekski sellest välja saanud, kui elu poleks andnud tõuget edasi minna, õppida, aru saada...

Eluülikool

Kõige rohkem on mind õpetanud elu ise. Keskkooli lõpuklassis oli pilt selge – lähen Tartusse ülikooli. Sel ajal ju ikka tüdrukud läksid Tartusse majandust ja poisid TPIsse tööstus-planeerimist või tehnikaalasid õppima. Aga ülikooli astuda ma ei jõudnudki, mul tuli eluülikool vahele. Armastus tuli, kuldne kuu seljas, ning seitsmeteistaastasena abiellusin ja kaheksateistkümneselt sain emaks. Kahekümneneljaselt olin juba kolme lapse ema. Samas on see nii tore! See on olnud minu tee käia. Igaühel on oma lugu, oma rada.

Ütlen ikka, et teooriat, strateegiat ja tehnoloogiat saad sa raamatutest õppida, aga elutarkust mitte. Ja seda ütlen ka, et ärge iial lakake unistamast, unistage suurelt ning kõik lähebki nii, nagu olete soovinud. Mul on meeles oma lapsepõlveunistused ja -tõotused. Ning nüüd näen, kuidas olen neid järginud ja kuidas kõik ongi nii läinud.