Ettekandja, väle juuditar, leidis minu jaoks tühja neljase laua. Muidugi oleks ta mulle meelsamini loovutanud kahese, aga polnud parata – kõik väiksemad lauad olid hõivatud. Õhtune aeg.

Olen abikaasaga koos kümnetes maades rännanud, kuid sedapuhku ei pääsenud ta töölt ära ja pealegi oli ta Iisraelis juba käinud, nii et kui mulle tuli sõidutuhin peale, pidin leppima tõsiasjaga, et esimest korda elus reisin üksipäini.

Ettekandja tõi menüü sellise rutuga, et mul tekkis kahtlus: kas ta ei tõtta mitte sellepärast, et must võimalikult kiiresti lahti saada? Märkasin sedagi, kuidas üks auväärne seltskond jäi lävepaku taha vaba lauda ootama. Mornilt. Mind torkis süütunne suure laua raiskamise pärast, aga ma rahunesin, kui olin ettekandjalt kinni püüdnud armsa naeratuse. Laiutamine oli lubatud.

Põhjus, miks ma enne jõule Tel Avivi lendasin, oli kirjas mu eelmises kolumnis. Osundasin seal Iisraeli kirjaniku David Grossmani romaanile “Maailma otsa”. Jäi kirjutamata, et pärast selle romaani lugemist tundsin iseäralikku vajadust olla seal, kus olid Grossmani tegelased. Mind ei tabanud usuhullus, psühhiaatriline Jeruusalemma sündroom. Mind tõi Iisraeli riiki soov tunnetada armastuse ja viha kooseksistentsi, mis on kujundanud ja kujundab kogu inimkonna saatust.