"Tere, mul on üle pika aja nädalavahetus ilma kohustusteta ja tõesti tahaks selle perega veeta.” Kaja Kallas keeldub resoluutselt vahetamast päeva, mil võiks intervjuuks kohtuda. Alles pärast intervjuud saan aru, kui julm oli temalt midagi sellist üldse küsida!

Kaja on olnud Brüsselis üksik­ema neli aastat. Ta on alati igatsenud endale päris pere­konda. Sellist, kus ta ise kord lapsena kasvas, kus on ema, isa ja lapsed ja ühine õhtune teejoomine – ja nüüd, mil Kajal see on, pole imestada, et ta ei vaheta seda kergelt millegi muu vastu.

Ühes käes kohver, teises käes kahe ja poolene poeg Sten, seisis ta 2014. aastal lennujaamas ja valmistus eluks Brüsselis. See vaatepilt sarnaneb äsjalinastunud eluloofilmi “Astrid Lindgren: rääkimata lugu” plakatiga.

Omamoodi talletas Kaja Brüsselis elades oma “rääkimata lugu”, pidades kõik need aastad päevikut. Seal on kolm liini: Kaja kui ema, kui Euroopa Parlamendi liige ning kui poliitik. Esimest korda lubab ta nüüd piiluda Eesti Naisel oma isiklikku päevikusse*.

Meie ees on üks nädal, 12.–16. oktoober 2015:

“Tavaliselt ei luba ma oma tüdrukutel endale üle ühe õhtu järjest tegevusi planeerida, et saaksin Steniga koos olla. Seekord oli aga kinni lausa kolm õhtut järjest. Ja nädalavahetusel teatas lapse­hoidja, et ta on haige ega saa meid see nädal aidata. Sooh! Kuidas me nüüd hakkama saame? Ega midagi. Päev korraga. Tegelikult lausa tund korraga.”