Peeter Jürgens seisab oma garderoobi uksel. Tema terekäsi on soe. Niisamuti ka Peetri sõbralik, veidi kohmetu naeratus: “Mis me siis täna räägime?”

Täna räägime Ugala teatrimajast. Et mis siin oli enne renoveerimist ja mis on nüüd. Just neid lugusid, mida sina tead!

Peeter noogutab, jajah, eks neid jutte ole palju. Aasta siis oli 1965, kui temast sai teatritöötaja. Esialgu üldse mitte näitleja, vaid hoopis helitehnik.

“Kujutad ette, etendustele lasti siis heli lintmaki pealt! Nüüd on poistel sellised puldid ees, et…”

Ugala maja hakati kaldapealsele ehitama 1975. aastal. Teatriperele näidati mitmeid kavandeid ja lõpuks valiti välja see, mis neile kõige rohkem meeldis. Läks ehituseks, siis pandi näitlejadki rakkesse. Vana valvelaua kõrval koputab Peeter vastu seina: tema laotud!

“Kui valmis ladusin, vaatasin, et sai hirmus kõver. Pakkusin, et laon uuesti, aga ehitajad ütlesid, et las olla – nad krohvivad siledaks!”

Omal ajal laius siinsel kaldapealsel Viljandi aiand. Teater astus peale ka vanale surnuaiale, mis siiani laiub otse maja taga.

“Meil siin on vaade tulevikku,” viskab Peeter nalja. Aeg läheb hirmsa kiirusega ja ühtäkki on Jürgens “18 aastat üle 60”. 10. märtsil kukub veel aasta juurde.

“Keegi on mu passi ära vahetanud!”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine