Vähesed suudavad askeetlikult lahti öelda teadaolevast, olles sõltumatud ja õnnelikud üksinduses. Kes teab, kas see ongi loomulik eluviis, pigem tundub põgenemisena – inimsuhetest. Aga üks elu mõtteid võiks ju olla õppimine? Inimene on üldiselt sotsiaalne olend, ta vajab suhtlust, jagamist. Suhtluses on oma meeldivused, aga ka komistuskivid, kui tormata suhtlusesse kõigi oma inimlike-imelike eripäradega ning loota, et tõelised suhted peaksid toimima iseenesest.

Üks suhtluse loomulikke ja positiivseid ilminguid võiks olla tunnustamine. Me ei peaks tunnustusest sõltuvaks muutuma, samuti ei saa tunnustamist kelleltki nõuda, kuid ometi võiks see olla osa me inimlikust soojusest. Miks siis ikkagi on me seas nii palju neid, kelle käitumine või lausa tervislik seisund räägib sellest, et ta tunneb end üksiku hundina, keda ei mõisteta, ei toetata, ei tunnustata?

Psühholoogiast huvitatuna jälgin pidevalt nii enda kui ka teiste inimeste olemisi. Mulle meeldib vestelda suhete teemal, püüan leida vastuseid, miks inimsuhted on just nii keerulised, kui need on. Ja teadagi – keerulisimad on just lähisuhted. Olen täheldanud, et võõra suhtes jätkub meil ikka tähelepanu, huvi, loomulikku viisakust. Milles on kindlasti oma osa ka enese parimast küljest näitamisel