Ööbisime rannahotellis, rõduuks paokile jäetud. Hakkasin peaaegu magama jääma, kui taipasin, et mingi pidev mürin natuke nagu häirib. Kas keegi tõesti kavatseb terveks ööks auto­mootori tööle jätta, käis mõte läbi unise pea – see poleks küll tore. Kohe taipasin: muidugi, see on ju hoopis merekohin! Ja hetkepealt sai segavast helist meeldivalt uinutav. Jõudsin veel meenutada, et sama efekti kogesin kord Itaalias, kus esimesel ööl ärgates pidasin katkematut heli kellegi konditsioneeri suhinaks, mis mõjus veidi ärritavalt. Aga niipea kui tõdesin, et see lakkamatu pahin on tegelikult all orus asuva kose hääl, muutus heli suisa nauditavaks.

On ju nii, et paljudele asjadele anname tegeliku tähenduse ise, leides vastavalt tõlgendusele põhjust kas vihastamiseks või rahuloluks, ilma et asja olemus (nagu need helid minu näidetes) karvavõrdki muutuks.