Esther astub kohvikusse nii, et tema näost paistavad ainult suured hirvesilmad. Ülejäänud nägu on paksu salli ja punase mütsi sees peidus – uhh, Eestis on külm! Kuid Esther ei kurda. Kodumaal Keenias tegeleb ta iga päev nendega, kes jäänud elu hammasrataste vahele: orvud, lesknaised, HIV-positiivsed… Asi see pakane!

Eesti on Estheri tööga otseselt seotud. Püüdkem ette kujutada, et kusagil Lääne-Keenias asub Shianda küla – meie mõistes Pärnu-suurune linn. Ning selles külas on Esther üks väheseid kõrgharidusega naisi.

Kolmandik keenialasi elab täielikus vaesuses – Eestis on see näitaja 0,7% – ning nende perede naised sõltuvad üldjuhul oma meestest. Kaotades abikaasa, kaotad ka sissetuleku ja su lapsed jäävad nälga, sest emadel pole võimalusi ega oskusi leivaraha teenida. Naise töö on vastutada koduse majapidamise eest.

Esther koordineerib 25 eneseabigruppi, kus käib ligi 500 naist – nad saavad üksteiselt tuge ning õpivad oskusi, et hing püsiks sees. Eesti MTÜ Mondo pani õla alla, et luua Shiandasse õmblustöökoda ja põllumajandusühistu, mis pakub naistele võimalust elatist teenida. Maisi, aedviljade ja kanade müügist tuleb naistele piisavalt raha, et omakorda toetada vaesemaid – näiteks osta koolitarbeid lastele, kelle haridustee muidu katkeks. Lisaks aitab Estheri ühing WEFOCO ka puudust kannatavaid peresid, nõustab vägistamisohvreid ja raskelt haigeid.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine