Normaalse nägemisega inimestele on selgesilmsus nii loomulik, et nad ei pööragi sellele tähelepanu. Mina aga olin harjunud, et hommikul silmi avades satun esmalt ähmasesse siilike-udus-maailma. Kobasin käega prillide järele – ja alles siis omandas ümbrus selged piirid. Varasem lühinägelikkus –6,5 tähendas seda, et kui mul prille ees ei olnud, siis meetrikauguselt kellegagi suheldes nägin tema näojoonte asemel lihtsalt heledat laiku. Prille olin kandnud algklassidest peale – tavaliselt küll kotis, sest häbenesin neid ette panna. Selle asemel kissitasin silmi ja küsisin pinginaabrilt, mida õpetaja tahvlile kirjutas. Tasapisi aga lühinägelikkus süvenes, nii et ilma abivahenditeta ma enam hakkama ei saanud.