Teie ema on armeenlanna ja isa eestlane. Kuivõrd olete tajunud endas tulise lõunamaa vere ja põhjamaiselt jaheda olemuse vastuolu? Midagi sellist ma ei taju. Olen üsna rahulik, peaaegu flegmaatiline. Mõne aasta eest Jerevanis viibides pulbitsevat tulisust silma ei jäänudki. Armeenlased tundusid pigem veidi endassetõmbunud, isegi passiivsed. Millise sündmuse oma lapsepõlvest tahaksite igaveseks unustada? Kusagil algklassides sai koolivend kambaka. Millegi tühise eest. Minagi allusin ründavale kambavaimule. Et see hirmus vale on, jõudis tegelikult kiiresti kohale. Juba järgmisel päeval oli nii piinlik, et vaju või maa alla. Osalt kindlasti just selle tõttu ma siiamaani pelgan ja põlgan kambalikkust ja massipsühhoosi. Milline mälestus pakub tuge mõnel keerukal eluhetkel? Kui kannatan füüsilise valu käes, mõtlen meie laste saabumisele siia ilma. Olin mõlema sünnituse juures ja mäletan, mida mu naine pidi üle elama, et mina saaksin ennast uhkelt isaks pidada. Pärast seda muutub oma valu kuidagi teisejärguliseks ja ülesaadavaks. Kui on niisama raske või tabanud suurem tagasilöök, siis tuletan meelde Vene kroonut. Võrdlus nonde kahe kauge pingelise aastaga viib kiiresti lohutava järelduseni, et pole hullu midagi. Et sõjaväes oleks sellistest olukordadest lausa unistanud.