Miskipärast on inimestel kalduvus näha oma elus peamiselt vigu ja mis veel hullem – neisse kinni jääda. Kui midagi läheb hästi, võtame seda ootuspärasena, tundmata oma edusammudest kuigi pikalt rõõmu. Sageli unustame olla tänulikud selle eest, mis on elu plusspoolel.

Mis teeb tänulikkuse häda­vajalikuks?

Uuringud näitavad, et tänulikkusega kaasneb üldine õnne­tunne, mis kestab kauem kui näiteks see, mida tunneme pärast komplimendi kuulmist või ihaldusväärse maiuse söömist. Kui muuta tänulikkus igapäevaseks praktikaks, talletuvad sellega seotud tunded mõtetesse ja kehasse ning meie õnnetunne ei põhine vaid üksikutel, lühiajalistel, välistest teguritest saadud impulssidel.

SEB Pangas innovatsiooni­juhina töötav Siim Lepisk on tänulikkust praktiseerinud juba üle kolme aasta. Tema ellu tuli tänulikkus siis, kui kõik viltu vedama hakkas. Otsese tõuke andis Anthony Robbinsi inspiratsioonikoolitus Londonis 2015. aastal. “Olin pikka aega olnud enda vastu väga nõudlik ja seisukohal, et isegi kui oled jõudnud elus punkti, kus olemas on kõik, millest unistada oskad, tasub alati veel rohkem tööd teha. Lihtsalt seepärast, et oled suuteline enamaks. Ühel hetkel kõik muutus… oli keeruline periood. Piltlikult öeldes kaotasin oma senisest eluolust 70%. Muidugi on ju tahtmine see 100% tagasi saada võimalikult ruttu. Ent mõistusega võttes ei saa tagasihüpe toimuda kiirmeetodil. Heaolu tuleb hakata jälle tasapisi üles ehitama.”

Robbins rääkis koolitusel tänulikkusest. Siimu esimene reaktsioon oli: kuni ma pole soovitud punkti tagasi jõudnud, ei ole ka põhjust tänulikkust tunda. Kuid ta hakkas hommikuti siiski praktiseerima ühte tänulikkuse meditatsiooni. “Mõne aja pärast märkasin, kuidas kogu mu suhtumine muutus. Tänulikkus aitab keerulisel ajal märgata rohkem võimalusi kui takistusi.”