Fuerteventura on suuruselt teine Kanaari saar, mille nimi tähendab tõlkes “tugevad tuuled”. Nii Fuerteventural kui ka naabersaarel Lanzarotel pole kõrgeid mägesid, mis tugevate ookeanituulte eest varjaksid, see-eest sajab seal aga harvem vihma.

Kanaaride esialgsed asukad pärinesid Põhja-Aafrikast, nad elasid koobastes ning püüdsid söögiks kalu ja metsloomi. Peale kitsede, metsikute koerte ja jäneste midagi suurt võtta polnud. Ihukatteks kasutasid põliselanikud enamasti kitsenahku ning kutsusid ennast mahoreros – kitsenahksete jalavarjude (maho) järgi.

Ühelgi Kanaari saartest pole põhjavett. Inimesed kogusid joogiks ja toiduvalmistamiseks vihmavett ja hommikust kastet. See pani piirid elanike arvukusele. Tänapäeval magestatakse Kanaaridel merevett ning juuakse enamasti mandrilt toodud pudelivett.

Aastasadu kannatasid põliselanikud araablastest piraatide rüüsteretkede all, mis said alguse juba ammu enne hispaanlaste vallutusi 15. sa­jandil. Kuna saartel röövitavat varandust eriti polnud, siis viidi elanikke orjaturgude­le – äri seegi. Viimased piraadid, kes saareelanikke hirmu all hoidsid, olid inglased. Nende rüüste­retked leidsid aset veel 18. sajandil. Sel ajal ehitati Fuerteventurale paksude kiviseintega kindlus­kirikuid, millel aknaid vähe ja needki kõrgel. La Oliva linnakeses asub üks paremini säilinud kindluskirikuid.