Ühelapselise üksikemana tundub mulle, et rasestumine võib minu poolest jääda järgmisele põlvkonnale. Mulle aitab.

Hommikul üks laps, õhtul kolm

“Tead, ma olen rase,” ütleski ühel hommikul mu tütar. Kümneaastane.

Ah???!!!!

“Arvutimängus,” naeris laps ning klõbistas klahve. “Rasedana on nii raske! Kogu aeg peab sööma, magama ja pissil käima. Ma ei tea, võib-olla päriselus on veelgi raskem?”

Hakkasin õhinal meenutama... ent tütre tähelepanu oli hõivatud millestki hoopis virtuaalsemast kui minu rasedusaegsed üüratud seljavalud ja paterdav pardikõnnak.

Peagi järgnes uudis, et mu laps sai poja. Paar tundi hiljem käis tütrepoeg juba koolis, õhtupoole jäi tütar uuesti rasedaks ja sünnitas kaksikud. Kiire elu tänapäeval, tõepoolest!

“Ma ei olnud kaksikute eest hoolitsemiseks valmis!” kurtis kümneaastane naeruseguselt. “Ühe lapsega oli nii lihtne. Aga praegu... poeg peab hommikul kell kaheksa kooli minema, mehel algab kell kümme töö ning kaksikud ei lase mul magama jääda. Ma pean kõiki söötma ja ise magama ka. Kuidas ma seda kõike jõuan?”

Tere tulemast naise argiellu! Kerge pole see kunagi olnud.