Meie vanapoisid Pekka ja Pets jäävad koju. Pekkal on koerad ja Pets töötab rohkem kui seitsekümmend tundi nädalas. Tahame oma kehasid hellitada. Ja mitte ainult päikesega. Mida me otsime? Ilmselt emotsioone.

Lõunamaa öö tervitab meid sooja vihmasabina ja korterhotelli tuba suhtelise kõledusega – asjade paigutamisele pole siin üldse mõeldud! Seepärast kukume kohe mööbeldama. Nutikad “nõukogude naised”!

Meie vanapoisid Pekka ja Pets jäävad koju. Pekkal on koerad ja Pets töötab rohkem kui seitsekümmend tundi nädalas. Tahame oma kehasid hellitada. Ja mitte ainult päikesega. Mida me otsime? Ilmselt emotsioone.

Lõunamaa öö tervitab meid sooja vihmasabina ja korterhotelli tuba suhtelise kõledusega – asjade paigutamisele pole siin üldse mõeldud! Seepärast kukume kohe mööbeldama. Nutikad “nõukogude naised”!

Saima on siin vana kala, käinud päikesereisidel juba aastaid oma esimese abikaasaga, teise ja kolmanda sõbraga. Nüüd avastab ta, et hotell, kus peatus soomlasest boyfriendiga nõukaajal, on meist kvartali kaugusel. Ta seisab, käed üles sirutatud, keset tänavat, mille lõpus on ookean. “Täpselt nii seisin ma siinsamas ja hüüdsin: “Ma olen kõige õnnelikum inimene maailmas!”. Tallinna konsulaadis keelati pärast seda aastaks Soome reisimine ära.” Saima abiellus Kariga juba samal aastal ja kolis Helsingisse, kus neil oli tore elu. Kuni üks järjekordne päikesereis õudusunenäoks kujunes. Mehe tervis halvenes järsult ja pärast kojujõudmist ei suutnud arstid teda enam päästa.