Paljudele inimestele on loodus andnud teravama intu­it­siooni ehk kuuenda meele, mida tasub elu jooksul õppida rohkem usaldama. “Minu sisetunne ehk südamehääl, sisemine juhatus ehk intuitsioon – kuidas seda iganes nimetada – on mind juhtinud praeguseks sellise eluni, millest ma ei osanud kunagi unistada,” ütleb 20 aastat massööri-terapeudina tegutsenud Siret Puuder (47). Siret unistas nagu iga teine “normaalne” inimene heaolust, toredast abikaasast, perest, heast töökohast. “Aga see unistus, kui praegu tagantjärele mõelda, ei olnud minu soov, vaid pigem see, mida ühiskond meile õpetab.”

Ühel hetkel oli Siret jõudnud eluetappi, kus kõik oli justkui olemas: perekond ja unistuste töö, kusjuures tööd oli väga-väga palju. Samas mõtles ta, miks teda ikka rahulolematus vaevab. “Märkasin, et ma ei rõõmusta, ei naerata, et nagu ei elagi enam,” meenutab naine. “Kuhu olid kadunud rõõm ja naer, mis olid minus kunagi olemas, tahe ja armastus?”

Naine mõistis, et elab kellegi teise, mitte enda elu. Töö oli esmatähtis, siis lapsed ja mees, aga õige järjekord peaks olema ikka selline, et esimene oled sina ise, siis kaasa ja lapsed, edasi töö ja sõbrad. “Kuidas saad sa olla olemas ja tõeline, kui ei kuula oma sisemist juhatust ehk mida sinu keha sulle räägib?” küsib Siret. “Mitte keegi ei tea paremini kui sina ise, mida vajad, millised on su söögi­eelistused ning kellega ja kus tunned end hästi.”