“Pildistada võiks sõstrapõõsaste juures,” juhendab Marek.

Vihma sajab. Ta on õue tulnud helesinises ülikonnas, mille taskusse pistetud roosa rätt. Käes hoiab Marek oma elukaaslast: ilmeka näoga Brüsseli grifooni Leenut. Koerake vaatab foto­graafi varjamatu põlgusega.

“Leenu, njet!” noomib Marek. Leenu nuriseb urinal. Varju­paigast võetud koeraproua (ikkagi 11aastane!) tunnistab vaid venekeelseid käsklusi, mis annavad tunnistust eelmisest perest.

“Ma võtsin ta kaks aastat tagasi. Leenu pilt pandi varjupaiga lehele ja sõber soovitas, et, Marek, vaata seda koera! Mina ajasin vastu, et koera ma küll ei võta! Sõidan kogu aeg ringi, kuhu ma ta panen? Aga, noh, siis nägin Leenut…”

Nüüd on nii, et kui Marek mööda maailma kondab, sõidab Leenu Suure-Jaani sanatooriumisse. Tema eest hoolitsevad siin Mareki vanemad – Peeter ja Reeda. Ema hoolitseb südamest ka Mareki eest, kui see Suure-Jaanis kontserte annab või muusikat kirjutab. “Tema põhiline mure on ikka see, mida süüa teha. Ema küpsetab jube hästi!”

Marek tundub rahmeldis, aga temagi ihkab rahu. Tallinnas Telliskivi asumis, kus Marek on aastaid elanud, on tal oma restoran, kus lugusid kirjutada, ja oma kohvik, kus teenindaja teeb kaks kohvi valmis kohe, kui Marekit näeb – ilma et kumbki peaks sõnagi ütlema.

Sama rahulikult saab Marek olla isakodus Suure-Jaanis. “Kui siia tulen, siis laias laastus elangi nagu sõstrapõõsaste vahel.”