Koolivenna sõnad telefonis kriibivad kõrva. “Geenius sa ju ei ole!” teatab ta mulle. Seisan parasjagu aiamaal ja piidlen ühtaegu, kas selle suve kuivuses on ehk siiski mõni mangold nina välja pistnud. Kujutan ette, et mu kõrva sisse sõnu saatev mees istub linnas kontoris, päeva kolmas cappuccino ees. “Kui sa oleksid geenius, ei elaks sa maal.”

Mõtlen nende sõnade üle pikalt. Mis nipiga on siiani elus hoitud müüti, mille järgi elukoht võrdub su toimetuleku ja aju mahuga?

Miks te tulite?

“Miks?” ongi kõige sagedasem küsimus, mis pärast maale kolimist meie poole saadetakse. Otse küsivad seda vähesed, aga ümbernurgajutt sihib ikka sinnakanti. Ju ta siis ei saanud linnas hakkama, on kõige tavalisem järeldus vestluskaaslase silmades. Mu armas tädi imestas veel aasta hiljemgi: “Kuidas ikka nii, et ise linnaproua ja tähtis ajakirjanik – ja nüüd rohid peenraid?” Läbikukkumise teema kumab läbi ka mu koolivenna geeniuse-jutust.

Need hakkamasaamise motiivid pakuvad mulle ainet mõtiskluseks, sest viitavad rääkija maailmapildile ja kogemusele. Kui jätta kõrvale Tallinn, ei saa Eestis väga tõsiselt kõnelda linnast ja maast kui vastanditest. No USA või Kanada linnadega võrreldes. Põhiline erinevus on normides: linnas on normaalne iga nurga pealt kohvi osta, maal on norm olla vähem või rohkem aiahull ja endale ise toitu kasvatada. Kui linnas elekter ära läheb, algab kaos koos külmkapi tühjenemisega, maal leiad peenralt või keldrist aasta läbi midagi, mis hinge sees hoiab.