Inimese elus on mitu külge või mõõdet. Toit, jook ja liikumine kannavad hoolt keha eest, suhtlemis- ja tööoskused ühiskondliku poole eest, õppimine, kogemused ja teadmiste omandamine mõistuse eest jne. Kuid midagi on veel, vähemalt paljud on selle ära tundnud. Meis on igatsus veel millegi järele, mida ehk ei oskagi sõnastada, ja samas ka hirmud asjade ees, millest kui tahes tugev keha ja vaim üle ei ole. Nii otsivad paljud midagi keerulisemalt sõnastatavat ja kättesaadavat, mis on kõige taga, algus, põhjus ja tulevik. Meie kultuuris võib see alata ka ristimise ja kristlikku kogukonda astumisega. Inimene saab sündides ja kasvades kaasa palju andeid ja võimeid ning vanemate hoolitsus kasvatab neid veelgi. Kuid siiski on meil meel, mis ei arene ilma abita veel kõrgemalt. Me aimame sügavamaid ja vaimseid asju, kuid selleks, et neid selgemini tunnetada, on vaja vaimusilmade avanemist.