Lähen Võru kultuurimaja Kannel riidehoidu “tööle” ühel laupäeval, kui majas on seoses tantsukonkursiga palju lapsi, nende juhendajaid ja vanemaid. Mind tervitab lahkelt Võru raudvara Linda Koemets (75), kes on riidehoius töötanud juba 18 aastat. Kes siin linnas ei teaks seda naist vähemasti nägupidi!

Linda ei soovigi koju pensionile jääda, sest kultuurimajas näeb inimesi, käib elu: “Siin käivad ainult positiivsed inimesed! Ei ole vingujaid. Tulevad uksest sisse ja ütlevad tšau. Kõik on nagu pereliikmed.”

Linda räägib, et kütab talvel kodus ahju ära, siis on tore tööle tulla. Eriline käsitöötegija ta pole, nii et hea on kodunt välja saada. “See ongi, mis mulle elu pandi annab. Tõeline nauding!”

Tööpäeva alguses pole rahvast just palju. Tahaksin võtta hooga riideid ja anda vastu numbreid, kuid selleni läheb aega. Seni saab juttu puhuda, mis, nagu aru saan, on üks osa riidehoiutööst. Näen, et vahepeal astub sisse inimesi, kes ei tahagi kultuurimajja tulla, vaid ainult Lindaga juttu ajada. Ja uudiseid siin levib!