Neid on juba sadu, kui mitte tuhandeid peresid, kelle lapsed on läinud välismaale ega kavatse sealt tagasi tulla. Noorte võimalus rännata, õppida, töötada ja armuda väljaspool kodumaad on ju õnn, mida nende vanemate põlvkond pole tunda saanud. Kuid kas ikka on? Paljudele emadele on see kui just mitte tragöödia, siis vähemalt hirm ja mure ning lõpuks hingevalu, millega tuleb leppida.

Kas ka Eesti riik tunneb sama? Kuidas lohutada emasid, kelle lapsed ei tunne end siin vajalikuna? Kes toetab emasid siis, kui nad ükskord hooleabi vajavad?