Suurtest kõrvalestadest on mõnikord isegi kasu – on, mille külge peamikrofoni kinnitada. Üks, kaks, kolm, kas te kuulete mind? Hääleproov õnnestus.

Osavõtjad hakkasid saali sisenema juba pool tundi enne konverentsi algust. See oli midagi uut. Tavaliselt peavad korraldajad neid, kes on end fuajeesse lobisema unustanud, tagant tõukama. Seekord sujus kõik iseenesest. Kord oli majas.

Ebaharilik oli seegi, et igaüks, kes must möödus, mind ka teretas. Malbelt naeratades. Algul arvasin, et juhtus olema mõni teretuttav, kelle näo olin ära unustanud, aga ei – täiesti võõrad naised teretasid mind. Ja ei olnud neil midagi nii lühikesed seelikud, pikad küüned ja solaariumis pruunistatud nahk, nagu olin kujutlenud. Vanustki oli omajagu.

Olen piisavalt kogenud lektor, et mitte esinemispalavikus väriseda. Ometi käis mu põlvedest nõksatus läbi, kui seisin auditooriumiga silmitsi. Oli ette teada, et sekretäride – kõlavamalt väljendudes administrative professionals – konverents on naiste üritus, ent vähemalt üks mees võinuks kahesaja assistendi, abi, referendi, konsultandi, asjaajaja, administraatori ja büroojuhataja sekka sattuda. Ei sattunud.