Käes on aastaaeg, mil müstilised elamused jõuavad harilikust lähemale, mil ebausk võib hetkiti külastada ka kõige ratsionaalsema elutunnetusega isikuid – ega seda asjata hingedeajaks kutsuta. Õhus on gooti meeleolud – võimendatud traagiline tundelisus –, sest looduse suured vaatemängud esinevad nüüd eriti võimsalt, õpetades leppimist ja teatavat alandlikkustki.

Miskipärast novembrikuud kas armastatakse või vihatakse, ükskõikseks jätab aasta pimedaim periood väheseid. Mina usun end novembrit armastavat, sest sellele aastaajale on omane nii palju dramaatilist: viimsete lehtede oksa küljest lahtilaskmine, paljaste puude graafilised siluetid tumedal taustal, üle taeva libisevate pilvede võimsad värvid, lahkuvate luikede ärevil hääled, jääks muutuva vee murdumise klirin…

Lainetuse jõud muutub tugevamalt tajutavaks, kui minna tormise ilmaga õhtuhakul randa; parem muidugi, kui mitte üksinda ja mitte libedatel kividel turnides – veidi kaugemaltki saab mere meeleheitest aimu. Seisad ja imetled ja tunnetad, kui ajutine on inimene, võrreldes kõigi nende veemassidega, mis aina rulluvad rannale, veeretades eri suuruses kive mürinal üksteise vastu. Seisad, kuni mõistad oma probleemide proportsiooni maailmamerega võrreldes, kuni tuul on sinust ära tuhistanud kogu isekuse ja tunned end uue energiaga laetuna.