Mu enda “pisem” on äsja lasteaia lõpetanud, niisiis on mähkmetega majandamisest ja lusikaga toitmisest möödas üksjagu aastaid. Seetõttu olen ärevil, ega nad võõrastama hakka ja kas ma ikka mäletan, mismoodi tuleb väikest ühe käe peal kraanikausi kohal hoida, et tal teisega peput pesta.

Arglik algus

Nii mõnigi nähtud põnnihoid ei saa asupaigaga uhkustada – praegusaja lasteaiakohtade nappuses on erahoidusid loodud sõna otseses mõttes tööstusettevõtte ülakorrusele või toidupoe tagaruumi, rääkimata tüüpprojekti järgi ehitatud kombinaatlasteaedadest. Sügisel oma kuueaastast sünnipäeva tähistav Kalli-Kalli lastehoid Sauel asub koduks ehitatud ja kujundatud suure aiaga eramajas, tupiktänava otsas.

Kui palju leidub lasteaedu, kus pisikesed saaksid ilusa ilma korral õues lõunat süüa või oma käega põõsa otsast sõstraid suhu noppida? Ja toad...! Neid on nii palju, et esmalt võib äragi eksida. “Alumise korruse suures toas toimuvad teemapõhised loovtegevused, nagu hommikuring ja muusikatund,” loetleb lastehoiu omanik ja juhataja Pirko. “Samas asub lugemispesaks kutsutav väike tuba, kus on rahulik lastele raamatut ette lugeda (miks mitte ka mürada!). Keskmist tuba võib pidada võimlemistoaks – seal korraldame liikumismänge. Nurgas riidepuudel ripuvad rõivad, parukad ja muud aksessuaarid printsessidele ja kangelastele – seda garderoobi kasutame sünnipäevadel, mil iga laps saab endale kostüümi valida. Ülemine tuba on mängutuba – seal harrastatakse mitmeid rollimänge. Söögitoas on veel kunstinurk, kus põnnid igal ajal joonistada, plastiliiniga mängida ning muid meisterdusi teha võivad.”