“Aga kus minu isa siis on?” küsib laps, kui kuuleb ootamatult, et mees, keda ta harjunud isaks kutsuma, on tegelikult kasuisa. “Sinu isa on surnud!” ütleb ema. Aastaid hiljem selgub, et isa on siiski vaid võib-olla surnud. Tõenäoliselt. Veel aastaid hiljem selgub, et ta siiski elab, tahab isegi lapsega kokku saada. Just ema soovib nüüd, et need kaks ikkagi kohtuksid! Aga laps, suureks saanud laps ei taha.

Sellelaadseid lugusid on küllap paljud kuulnud. Leidub neidki, kes saavad päris vanaks inimeseks (vale)teadmisega, et nende isa oli surnud juba nende sündides. Aimamatagi, et nad tegelikult oma bioloogilise isaga elu jooksul kohtusid, isegi kuigivõrd suhtlesid – väike riik ju! Mõni ema räägib tõe välja alles iseenda läheneval elulõpul. Mõni ei räägigi. Aga kas laps, ükskõik kui vana ta tõde kuuldes on, suudab ema käitumist lõpuni mõista? Päriselt andeks anda? Näiteks seda, miks hävitas ema kõik isa kirjad ja fotod? Ja kas isa mõistab ja andestab, et ta isegi ei aimanud oma lapse olemasolu?