Kas tõesti muutuvad naised pärast viiekümnendat eluaastat ühiskonnas nähtamatuks, nagu räägivad ajakirjas naised, kes on kolmekümnendates?

Olen sellesarnast mõtet terve suve seedinud, lugenuna ajakirjast Looming kirjanik Kärt Hellerma esseed tema põlvkonnast ehk üle 60aastastest naistest. Esimese hooga tahaks vastu vaielda, õigustada, kaitsta. Samas lihtne mõõdik – kui palju näeme ajakirjanduses vanemate naiste fotosid? Kui palju on eakamaid daame erakondade esirindel? Kui paljude töine karjäär õitseb kui sügisene gladiool? Mitte et töö- ja ühiskondlik elu oleksid kõige tähtsamad, aga need näitavad ühiskonna valmisolekut lõhkuda klaasist lagesid. Kus on meie vanad targad naised?

Seekordses ajakirjas on väega naisi – neid ei võeta põlvkonnana, vaid isiksustena. Nagu Maria Mägi-Rohtmets, kes on üks meie aja silmapaistvamaid advokaate. Maria räägib ajakirjas oma tööst ja ka suurest kirest, reisimisest. Lugege, seal on episoode, kus naersin, pisarad silmis.