“Oimaeivõi, oimaeivõi,” pobisen vaevatult, samal ajal kui jalad astuvad tuledes ostukeskuse poole, püüdes mitte lompi libastuda. Pea kohal tihub nutta, varbad kaeblevad saabastes rõskuse üle. Viimaks kohal! Sukeldun tõttavate, uitavate, omavahel jutlevate, söövate ja šoppavate inimeste vahele.

Olen poja viinud Kotka staadionile jalgpallitrenni ja sundinud end terviseliikumise huvides Tondi Selverisse kõmpima. Tänapäevase eestlase argipäev: vara üles, hilja poodi, nõnda toit see majja toodi. Aga mitte ainult. Ilm on langus­meeleolus, kell kuus on juba pime, ja kui sa tahad sattuda kusagile, kus on valgust, soojust ja inimhingust, siis on supermarket selleks sobiv koht. Igal õhtul ju teatrisse ei lähe. (Räägin praegu linnainimestest; andku maainimesed mulle andeks, neil on seal praegu mülkad ja lõputu “November”.)

Sätin end alustuseks istuma, et kivi saapast välja võtta. Mu vastas puupingil istub vanem härra, kelle jopeluku vahelt piilub peene koonuga koer. Naeratan – vaatepilt on nunnu. Mees muheleb vastu, tõuseb püsti, sügab peni kõrva tagant, tolle nööpsilmad löövad särama, ja tõmbab siis kapuutsi pähe, et kartmatult vihma kätte minna. Ehk elavadki nad kahekesi. Ja tulid korraks seltskonda – siinsamas on ka loomapood – või niisama nina soojendama.