Arhitekte on kahte sorti. Ühed joonistavad kõigepealt välisvaate ja hakkavad sissepoole liikuma. Teised vastupidi alustavad ruumi ja mahtude planeerimisega. Harry kuulub viimaste hulka. Elukeskkond kõigepealt, alles siis välja­nägemine. Insulatsioon (“Nii keerulist sõna pole vaja kasutada,” ütleb ta) ehk orientatsioon ilmakaarte suhtes on kõige olulisem. Kunagise kruusakarjääri veerele kodu projekteerides oli Harryl vaba voli määrata, kui palju päikest majja paistma hakkab. Paigutas maja ida-lääne suunda ja aknaid igasse ilmakaarde. Väikesed linnud arvavadki, et saavad läbi maja lennata. Selleks, et jälle mõnd kirjurähni oimetuna terrassilt ei leiaks, on aknaklaasidele kleebitud kullide siluetid.

Hommikupäike paistab magamistuppa, võib-olla sellepärast ongi Harry ja Marina hommikuinimesed – juba kella kuuest üleval, suvel veel varem. Linnud laulavad, loodus elab! Õhtul kella kümnest on vaikus, neil ka.