Varane hommik. Kukk kireb, kana kaagutab, koer haugatab. Mammi tatsab kööki. Kassi­volask hüppab laualt põrandale, on köögilaualt võid varastanud. Mammi paitab kassi. Võtab kopsikuga pangest kaevuvett – joob. Paneb selga vana tumeda kitli ja lükkab köögiukse pärani. Kassivolask putkab õue. Maikuu. Jälle õitseb õunapuu rikkalikult. Korraks istub mammi õunapuu alla pingile. Tõmbab kopsudesse hommikuse kastese rohu ja õunapuuõite hõrku lõhnu. Mammi mäletab seda päeva, kui nad mehe Elmariga selle õunapuu istutasid. Õhtul sündis poeg – Andi. Hooldasid õunapuud hoolega. Koos lapse sünniga oli üks hoolealune lisaks. Kui Elmaril jalad viletsaks jäid, soovis ta hommikuti õunapuu all pingil istuda. Talutas mehe käekõrval nagu väikese poisi sinna, koos lugesid samme õunapuuni. Varsti Elmar-taat ei näinud enam eriti päevavalgust. Hommikuti küsis ikka: kas meie õunapuu õitseb?

Mammil kiire. Lehm vaja lüpsta, viia rohumaale. Kanadele anda leiva-saiapudi. Mammi pistab lehmale suhu kaks leivaviilakat. Istub madalale pingile, poeb lehma kõhu alla. Mudib nisasid, sirinal voolab piima lüpsikusse. Mammi ei mäleta, kui vana ta piimaandja on. Mitu aastat pole vasikat sünnitanud – aher on! Hommikune lüps tehtud, viib lüpsikus piima kaevu juurde. Seal on pestud piimanõu, kurnalapp. Naabrinaine tuleb hommikuti piima viima. Piimanõu asetab nööriga kaevu, siis on piim värske.

Mammi võtab sarvekandja ohelikku pidi kaasa. Viib põllu äärde rohtu krõmpsutama. Vaatab kanakuuri, loeb kanu. Eelmisel kevadel jäi mitu kana kadunuks. Kindlasti rebane vedas metsaurgu poegadele söögiks. Pesast korjab neli muna, nendest teeb hommikusöögi.