Kukeseenekuulamise kunst

“Eesti rahvusluse üks võtmekohti läbi aja on olnud, kuidas mõtestada elu looduse keskel,” mõtiskleb kirjanik ja semiootik Valdur Mikita.

“Oh kui paljud hommikud on alanud kummardamisega Eesti kaardi kohale – see on metsarahva pühapilt! – unelemisega, kuhu võiks minna. Enamasti me muidugi ei lähe, sest vaja on teha seda ja teist. Ent mõnikord lööme käega ja läheme. Sellised hommikud püsivad kaua meeles, need on metsavööndi inimese luksuskaup. Maakaart on paigatundliku inimese jaoks kui taevalik sõnum, mille vahtimine on kirgastav, aga mida ta siiski lõpuni ei mõista.

Loodus vallandab teinekord sünesteetiliste kogemuste tulva, keha paisub ja muutub kergeks, tuues kaasa meeleerksa